25.05.15

Ukraina blogipidaja "Välisilmale": Donbassi okupeerimine algas tegelikult juba palju aastaid varem

Источник - err.ee
"Harva on meil võimalust kuulda otseallikast infot ja emotsioone inimestelt, kes Ida-Ukraina õudusi omal nahal tunda saanud. Nüüd see võimalus aga avanes - äsja käis Eestis tuntud blogipidaja Olena Stepova, kelle kodu asub otse Vene-Ukraina piiri vahetus läheduses."

Ukraina blogipidaja "Välisilmale": Donbassi okupeerimine algas tegelikult juba palju aastaid varem

Astrid Kannel
25.05.2015 22:45
Rubriik: Välismaa
Harva on meil võimalust kuulda otseallikast infot ja emotsioone inimestelt, kes Ida-Ukraina õudusi omal nahal tunda saanud. Nüüd see võimalus aga avanes - äsja käis Eestis tuntud blogipidaja Olena Stepova, kelle kodu asub otse Vene-Ukraina piiri vahetus läheduses.
Olenat küsitles "Välisilma" saatejuht Astrid Kannel.
Hiljuti Nemtsovi raportit avaldades ütles Venemaa tuntud opositsiooniaktivist Ilja Jašin järgmist: "Ei ole lähedasemat rahvast meile kui ukrainlased. See pole liialdus ega emotsiooni pärast öeldud. Ukrainlased on meie vennad. Putin läheb ajalukku kui president, kes on teinud venelastest ja ukrainlastest vaenlased."
Kannel uuris Luganski oblastist pärit Olenalt, kas venelastest ja ukrainlastest ongi siis nüüd saanud vaenlased.
"Jah," vastab Olena Stepova.
Peale esimest emotsiooni rõhutab Olena samas, et kõik ei ole nii must-valge. Tema kodulinn Sverdlovsk asub Venemaa piirist 12 kilomeetri kaugusel. Ja sealt teistpoolt piiri on tulnud ka abi ja mõistmist.
"Ja kui meil algas sõjaline tegevus, sõda, siis aitasid venemaalased meid väga palju. Tõesti. Nad hoiatasid tulevahetuste eest, sõjatehnika sissetoomise eest. Nad aitasid toiduainetega," meenutas Olena.
Sõda Donbassis ei ole esimeseks tõsiseks löögiks piirkonnale viimaste aastakümnete jooksul. "Esimene selline periood oli 90-ndad aastad, Nõukogude Liidu lagunemise aeg, kui Donbass heideti oma arengus mitu aastakümmet tagasi, lausa feodalismi," märkis Olena.
Et eluga hakkama saada, tuli Luganski oblasti elanikel käia tööl Vene poole peal.
"90-ndatel oli ainukeseks võimaluseks reisida, minna võõrsile tööle. Donbass on Venemaale lähedal ja tööle mindi Venemaale. See on põhjus, miks Luganski ja Donetski oblast ei ole sarnased ja miks nad võtsid sõda erinevalt," arvab Olena.
Sest Luganski ukrainlased mäletasid, kuidas neile Vene poole peal rohkema töö eest venelastest vähem palka maksti. "Oli pidevalt umbes selline suhtumine, et Ukraina hohollid ja suur Vene rahvas. See on inimestel meeles," tõdes Olena.
Peale üheksakümnendaid suleti aga hoopis Venemaa poolel kaevandusi ja Ukrainas algas majandustõus.
"Kui meid nüüd hakati agiteerima, et toetaksime Venemaaga liitumist, siis meie piiriäärne rahvas ei võtnud seda agitatsiooni hurraaga vastu. Sest nad küsisid vastu, et oot, nemad sõidavad ju meie juurde kaupa osta, väites, et meil on odav. Neil ei ole ju kaevandusi. Aga kus me hakkame tööle, kui neil kaevandusi pole. Ja see faktide võrdlus sundis piiriäärset rahvast asja rahulikumalt võtma," rääkis Olena.
70-80 protsenti Donbassi elanikest reisisid viimast korda elus oma nooruses Krimmi või Venemaale. Kuid ka paljud noorema põlvkonna esindajad, kes on saanud endale lubada näiteks puhkusereisi Türgisse või Egiptusesse, võitlevad täna ikkagi separatistide ridades.
"Kahjuks ei ole need inimesed, kes on saanud käia puhkamas välismaal, sealt endaga midagi muud kaasa toonud kui fotod. Ja Ukraina meedia saab asjast ikka väga valesti aru, väites, et sõjas Donbassis, see tegelikult solvas meid südamest, on Venemaa poolel valdavalt vaid vanemapoolsed inimesed. See ei ole tõsi. Noorte seast on ikka väga paljud läinud Novorossija eest sõdima," rõhutas Olena.
Olena hinnangul algas Donbassi okupeerimine tegelikult juba palju aastaid enne seda kui relvad mängu tulid, ja seda kohalike võimude initsiatiivil.
"Kuid informatsiooniline okupatsioon algas meil juba umbes viis aastat tagasi või isegi veel varem. Meie väikses linnakeses kuulutati räppmuusika kodanlikuks ja keelati ära 2009. aastal. Infosõda viidi läbi märkamatult ja väga tõsiselt. Kaua enne sõjalist okupatsiooni. Meil tekkisid sellised organisatsioonid, mis olid registreeritud Ukrainas, ühiskondlikud organisatsioonid. Meil on ju demokraatia. Lastevanemate komitee, Vene maailm, Suur Doni sõjavägi, Doni kasakad. Mis moodustasid rakukesi, kutsusid inimesi kokku ja tegid propagandat. Väga palju tehti Vene õigeusukiriku poolt. Korraldati loenguid. Lastele avati kristlikud koolid. Aga neile räägiti seal, et Euroopas valitseb nälg, et seal süüakse inimesi," kirjeldas Olena.
Headest sõpradest said võõrad. Olena meenutab üht oma tuttavat peret ja selle pere isa.
"Nad sattusid lastevanemate komiteesse, ühiskondlikusse organisatsiooni, pärast panid lapsed kirikukooli, pärast hakkasid ise Moskva patriarhaadile alluvas kirikus käima, pärast hakkas ta nimetama oma naist mitte enam armsamaks või nime pidi, vaid oma babaks, tea oma kohta. Ta hakkas tegema märkusi minu mehele, et sinu baba ei tea oma kohta," jutustas naine.
Ja suvised lastelaagrid ei olnud enam lihtsalt niisama vaba aja veetmise kohad. "See on õigeusklik laager, see on kasakate laager, kus lapsed marssisid saablitega ja see kõik oli kaua enne sõda," meenutas ukrainlanna.
Tänane okupatsioonialadel elav inimene kardab Olena sõnul mujalt abi vastu võtta. Nii kardetakse näiteks, et mujal Ukrainas teeb arst sinust meelega invaliidi.
"Inimesed, elades oma mullides, lõid oma hirmudest illusioonid. Hakkasid sellesse kõigesse uskuma. Ja hakkasid veendunult seletama, kuidas elatakse mujal maailmas ja Ukrainas, kus nad ise tegelikult kunagi ei käinud ei ole," rääkis Olena.
Kusjuures kõik see ei tähenda, et okupeeritud alade inimestel oleks kaugeltki üks ettekujutus sellest, mida õigupoolest tahetakse. "Seal on mitmeid gruppe. On Venemaa toetajaid, on neid, kes on nii Venemaa kui ka Ukraina vastu, kes toetavad ainult Novorossijat, on neid, kes tahavad iseseisvat Sverdlovskit," seletas naine.
Olena sõnul on sõjast Donbassis saanud ammu armutu marodööritsemine, millel pole poliitikaga mingit pistmist. Millega see kõik lõppeda võiks?
"Ukraina jaoks lõpeb see hästi. Ma arvan, et ka maailma jaoks lõpeb see hästi. Teate, väga paljudel inimestel on praegu väga valus teadvustada, et neid on lihtsalt reedetud. See sisemine murdumine on isegi hullem tulistamisest."
Toimetas
Liis Velsker
Дописати коментар